Beebijutud,  Värske ema

Beebi riietamine – tuumateadus?

Meie kliima on juba kord selline, et enda riietamine võib vahepeal täitsa keeruline olla. Eriti raskeks võib riiete valik osutuda just sügisel ja kevadel, ilm on muutlik ja heitlik. Kui endagagi on mõnikord keeruline, mis siis veel beebiga? Kirjutan täna täpsemalt oma septembribeebi riietamisest esimese eluaasta jahedamal perioodil. Vahepeal oli päris raske, kuid aja jooksul kujunesid välja toimivad lahendused.

Enne kui alustan, rõhutan, et kirjutan oma kogemusest ja oma lapse näitel. Beebid on väga erinevad – kes kardab rohkem külma, kes on nn kuumaverelisem. Sama pere lapsed võivad olla täiesti erineva külma/kuumataluvusega, seega jälgi oma last – sina tunned teda kõige paremini. Minu meelest on lapse riietamine paljuski katsetamine senikaua kuni leiad toimiva lahenduse. Kui lapsel on külm/kuum, peaks ta sellest märku andma, vanem saab katsuda tita kuklavolti: kui on niiske, siis on beebil palav, kui külm, siis võib olla jahe.

Märgid lapse ülekuumenemisest.

Kihiline riietus

Klassikaline soovitus vastsündinu riietamiseks on lisada titale üks kiht rohkem riideid kui endal. Minu meelest alustajale lapsevanemale hea soovitus. Üleüldse on kihiline riietus hea – kui vaja, lisad juurde, kui vaja, võtad ära. Sügis-talvisel ajal oli minu lapsel seljas kolm kihti riideid – bodi-püksid, kampsun/kombe, k/s või talvekombe.

Villariided

Oli aeg, kus sõna meriino tekitas mulle okserefleksi. Seda lihtsalt kiideti igast allikast ja kuna hind on nendel asjadel üpris krõbe, arvasin, et tegemist on lihtsalt reklaamitrikiga. Uurisin siis täpsemalt ja selgus, et meriinokad (ja üldse villariided) on väga universaalsed: esimese kihina reguleerivad nad kehatemperatuuri ja imavad vajadusel liigse niiskuse endasse. Ostsin siis lõpuks soodukaga ühe meriinovillabodi (üpris umbusklikult) ja pidin tõdema, et on küll väärt kraam. Soojemaks ajaks ostsin lapsele ühe siidivilla kombe – samad omadused, lihtsalt veidi õhem kui meriino. Kaubamärkidest ma pikemalt kirjutama ei hakka, mainin vaid, et mul on kogemus Joha, PoP-i ja Dillingu villariietega. Kõik on ausad ja mõnusad.

Mütsid-sallid-sokid

Väga head leiutised on tuukrimütsid (mehe sõnul timukamütsid :D), kuid väga väikestele ning vankrilastele on parem mütsi ja salli kombinatsioon. Oma vastsündinule ostsin Bredeni meriinovoodriga mütsi ja salli. Oli väärt ost küll. Selle firma mütsid on väga kvaliteetsed ja mõnusad, lisaks on mütside juures kandmiseks soovituslik temperatuur, mis teeb lapsevanema elu lihtsamaks. Ei hakka siin suurt reklaami tegema, kuid tõesti, Bredeni mütsid, sallid ja müts-sallid on head. Pojal oli ka Joha villane tuukrikas, mis sobis hästi soojakotti, müts oli mõnus ja soe.

Jahedamal ajal olid lapsel jalas kaks paari sokke (puuvillased ja villased), soojaga üks paar. Kingiti ka Bredeni beebikindad, aga need said lapsele kätte ainult üks kord, kinniste varrukatega kombega kindaid ei kasutanud.

Riietus vankris ja turvahällis

Kuna minu laps magas mingi aeg pikemalt kui 20 minutit ainult vankris, siis sai igasuguse ilmaga õues käidud. Külmemaks ajaks ostsin vankrisse lambanahkse madratsi (peaks sobima ka sooja ilmaga), vihmakilet kasutasime harva (noh, kui sadas kõvasti). Paar korda panime vankrisse termomeetri, et teada saada, kui soe seal on – tavaliselt näitas “salongis” 10 kraadi soojemat temperatuuri kui õues.

Päris paljud lapsed on vankris ja turvahällis soojakotis. Mina ostsin turvahällis kasutamiseks Voksi Move koti, kuid see ost ei tasunud end ära. Tegin enne küll eeltööd ja uurisin erinevaid blogisid/arvustusi, valdavalt seda kotti kiidetakse, et laps ei hakka selles higistama. Turvahällis higistas ta eranditult selle sees kogu aeg. Mida aeg edasi, seda hullemaks läks – minu pojale see üldse ei sobinud. Proovisime kõike (erinevad tüüpi alusriided, kohe luku avamine, jahe auto), midagi ei toiminud. Võimalik, et mu lapsele lihtsalt ei sobi autoga sõitmine, hällis kinni olemine vms. Turvahällis töötas riietena kõige paremini õhem kombekas (nt meriino- või siidivillast) ning peale tekk. Paksude kombekatega ei tohi turvavarustust üldse kasutada – rihmad pole keha ümber ja õnnetuse korral võib laps rihmade vahelt välja libiseda.

Paksud kombekad ja turvahäll ei sobi kokku.

Paar korda oli laps Voksi soojakotis ka vankris, sinna sobis kott täitsa hästi. Selle soojakoti seljaosa on villast ja pealmine osa vatiinist, mis peaks siis vähendama higistamisvõimalust, aga nagu mainisin – minu lapsele ei sobinud. Mulle tekitas hullu segadust alati koti ülemine osa, mida saab nööridega kitsamaks tõmmata, kuid lõpuks jääb kott ikka suht avatuks. Mu lapsele ei meeldinud ka väga käed keha küljes magada (uni oli hea nn Jesus-Christ poosis), seega meile sobis lihtsalt kombekas paremini. Vajadusel lisasime teki.

Vankris magas laps tavaliselt nii: 1. kiht meriino, sokid (tavaliselt puuvillane + villane) 2.kiht kampsun (olenevalt ilmast) ja vajadusel püksid (ainult väga külmade ilmadega), 3. kiht kombekas + meriinost sall ja müts + tekike (olenevalt ilmast, kõige külmemal ajal oli baikatekk). Kui väljas oli ikka krõbe, sai lapse nina ja põsed hanerasvaga kokku määritud.

Toariided

Toas oli beebi valdavalt bodi ja pükstega, öösel tudukombes. Vajadusel oli lapsel kampsun seljas. Esialgu oli laps enamasti hõlmikbodides, neid on vastsündinule lihtsam selga panna. 3+ kuud hakkas laps rohkem kandma ka tavalisi bodisid. Pükstest eelistasin tavalisi dressipükse, sipupüksid ja traksipüksid olid minu jaoks nii tüütud. Eraldi postituse võiks vist kirjutada sokkidest – no ei taha need jalas püsida. Kõige paremini püsisid jalas NEXTi sokid, teised siputati ikka kiirelt jalast ära.

Loodan, et said siit uusi mõtteid, kuidas titat riietada.

Lühike kokkuvõte: kihid, kihid ja kihid!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *