Beebijutud,  Värske ema

Beebikaktuse sünnilugu

Võtan lõpuks aega, et panna kirja 5-kuuse K sünnilugu. Niisiis:

Minu sünnitustähtaeg oli 22.09. Viimasel ämmaka visiidil sain rasedusdiabeedi tõttu (kuigi kõik näitajad olid korras) “igaks juhuks” sünnituse esile kutsumiseks saatekirja 25.09. Tähtaeg möödus ilma suurema kärata. Eks toonuseid käis ikka, vahel tihedamalt, vahel harvemini, kuid ühtegi märki peatsest sünnitustegevusest polnud. 23.09 käisime hommikul veel ehituspoes (mina ootasin meest autos) ja õhtul tuli mu ema külla. Tema oli eriti ootusärev ning seega rakendasin ta tööle – ta pani võrevoodi madratsile lina peale ja teki tekikotti. Tundus, et see aitas, sest samal õhtul enne südaööd kuulsin klõpsu ja paar sekundit hiljem tundsin, et veed tulevad. Oh seda elevust ja ärevust. Abikaasa oli rõõmus, mina hakkasin aga ärevusest värisema. Veed olid roosakad (see on normaalne) ning tulid mitmes satsis. Kuna esimene sünnitus kestab keskmiselt nii 12-16 tundi, arvasime, et saame veel puhata ja haiglasse lähme hommikul. Õige pea olid aga küllalt regulaarsed tuhud platsis (vahe 4 minutit), vahepeal läks ka süda pahaks ning keha hakkas end puhastama.

Kahe paiku otsustasime minna haiglasse kontrolli, kokkutõmbed käisid 2 minuti tagant. Kohale jõudes jätsime haiglakoti üldse autosse, sest ma olin siiski kindel, et meid saadetakse koju või läheb kaua aega. Sünnitusosakonda saabudes paluti meil oodata (see oli minu jaoks kummaline, sest noh… mis siis oleks saanud, kui ma oleks koridori sünnitama hakanud?). Ootasime u 10 minutit ja sain protseduuride tuppa KTG alla. Masin näitas kena emakatööd, vahepeal oli number ekraanil 99. Ise mõtlesin valude ajal, et appi, kas valu võib veel suuremaks minna. Olin sel hetkel väga kindel, et avatust on alla 5 cm. Poole tunni pärast vaadati mind üle, tuli välja, et mul oli täisavatus. Ma ei saanud alguses aru, küsisin, et mitu cm on siis avatud, vastati, et 10, hakkate varsti sünnitama. Saime siis sünnitustuppa. Tundus, et ämmakad olid üllatanud, et ma täisavatusega haiglasse saabusin. Mõtlesin, et kui keegi mulle nüüd ütleb, et “te pole üldse sünnitaja näoga”, oleksin küll midagi krõbedat vastu öelnud. Sünnitustoas paluti riided vahetada ja pandi mulle jälle KTG külge. Alguses seisin, kuid tahtsin pikali olla, nii ma siis seal olin, ämmaka praktikant käis vahepeal mind kontrollimas ja loote südametööd jälgimas. Ühel hetkel hakkasin presse tundma. Öeldi, et kui tunnen vajadust pressida, ei pea ma end tagasi hoidma. Mul oli millegipärast ettekujutus, et laps sünnib paari pressiga. Nii oli jäänud mulje teiste blogipostitusi lugedes, kuigi teadsin, et väljutamisperiood võib kesta kolm tundi.

Mingi hetk tuli mulle määratud ämmakas ja ütles, et ilmselt tuleb minu juurde teine ämmaemand, kuna sünnitajaid on palju. Tuligi uus tädi, kellega ma olin väga rahul. Kui olin u kaks tundi sünnitustoas veetnud, palus ta mul asendit vahetada. Olin ju veel mõnusalt külje peal pikali. Läksin siis käpuli, aga tuhud hakkasid vaibuma ja olemine hakkas normaliseeruma. See ämmakale ei meeldinud ja pani mulle tuhusid stimuleerivat tilka. Tuhud taastusid ja pressisin vaikselt kaasa. Mingi hetk kasutati ka kateedrit, sest ma ei jaksanud vetsu minna. Ämmakas oli koos praktikandiga minu juures kogu aja, suunas ja julgustas mind. Mees hingas minuga kaasa ning pakkus vahepeal vett. Ta tahtis mind vist paitada, aga ma olin talle enne juba öelnud, et parem ärgu puudutagu mind. Olin suhteliselt omas mullis.

Pisut nalja ka!

Poole kuue paiku tundsin põletavat tunnet, sain aru, et lapse pea lõikub. Vahepeal küsisin, et kas beebi tuleb, vastati, et jaa, varsti saab mütsi pähe panna. Kui pea oli välja tulnud, paluti mul selili minna, et ka keha sündida saaks. Poiss oli kuidagi viltu olnud, kuid asendivahetus aitas, tundsin vabanemist ning meie beebi oligi sündinud! Laps asetati kohe rinnale, kus ta vaikselt vigises. Esimene emotsioon – omg, milline pontsik! Teine emotsioon – temaga on kõik korras! U 10 minuti pärast sündis ka platsenta ja mind hakati lappima. Olin saanud teise astme rebendid ning kaotasin u 600 ml verd. Ämmakas kutsus arsti õmblema, kes soovitas üldnarkoosis protseduuri läbi viia. Keeldusin – tahtsin olla oma lapse juures. Tehti mulle siis kohalik tuimestus ja õmblustöö algas. Protseduur kestis u 45 minutit, arst, ämmakas ja hooldaja olid toredad, tegid nalja. Arst tõdes lõpuks, et narkoosi poleks vajagi olnud, esialgu tundus olukord hullem. Meie samal ajal vahtisime oma vastsündinut. Ühel hetkel hakkasid mu silmade ees mustad täpikesed jooksma, ämmakas arvas, et see on verekaotusest. Pilt selgines ruttu ja muid komplikatsioone ei esinenud. Poja pisut vigises, sai abiga rinnale ja sõi kõhu täis. Mulle toodi kõrrejooki ja kohupiimakreemi, mees siis aitas mul süüa ning teatas vanaemadele, et beebi on sündinud.

Poiss sündis 5:39, olime sünnitustoas 8-9ni. Tuli järgmine ämmaemand, kes kaalus ja mõõtis last. Üllatus-üllatus: meie beebipontsik kaalus 4075 g ehk ta oli ikka keskmisest suurem. Mul soovitati püsti tulla, kästi pissil käia ning saimegi peretuppa (üllatus-üllatus vol 2, TÜKis on võimalik perepalatisse saada!).

Kokkuvõtteks:

  • Poiss sündis 24.09 kell 5:39. Kaal 4075g, pikkus 51cm.
  • Sünnitasin TÜKis ning jäin kõigega rahule. Tundsin, et minust hoolitakse, mind jälgitakse ning tehakse kõik, et meiega hästi oleks. Meedias oli/on palju juttu olnud, et naised sünnitavad TÜKis koridoris või sanitariga või ilma ämmakata vms. Minu kogemused seda juttu ei kinnita. Kõik oli hästi, keegi kuri ei olnud, kõik olid sõbralikud ja toetavad. Kui minu esialgne ämmaemand pidi teist sünnitajat aitama, ta tuli ja andis sellest teada. Samuti sain peretuppa, personalist sain aru, et lausa paar palatit olid vabad olnud. Saan aru, et päevad on erinevad ning olukorrad individuaalsed. Minu kogemus sünnitusosakonnaga oli positiivne.
  • Kuigi ma oma abikaasat väga appi ei palunud, olin ma väga õnnelik, et ta seal oli. Ta hingas kaasa, tõi vett ja püüdis olemas olla.
  • Sünnitus ei ole mega-jube-jõle valus. Ega see valu ja rebenemine meeldiv pole, kuid talutav. Mina soovisin valuvaigistuseta sünnitust ning selle ma ka sain. Ma olin enne sünnitust endale sisendanud, et see ebameeldiv tunne kestab nii lühikest aega. Üle poole rasedusest ma oksendasin, aga sünnitus kestis ju ainult 6 tundi. Nüüd mõeldes on nt öine tugev hambavalu palju vastikum asi. Jällegi, kõik on individuaalne, mõistan, et minul läks väga kiirelt.
  • Sain II astme rebendid, sest laps oli suur ja minu koed-veresooned aneemiast nõrgad. Nii selgitas ämmaemand mulle. Proovisin küll rakendada oma teadmisi raamatust “Loomuliku sünnituse teejuht”, kuid alati ei tulnud välja. Muide, sünnitusaegne juhendamine oli täpselt selline, nagu raamatus kirjeldatakse.
  • Mul vedas ämmaemandaga. Ta käis meid iga päev veel vaatamas ja nõustamas, kuigi see polnud tema töö.
  • Kuigi mul oli rasedusdiabeet ning sain diabeediämmakalt aru, et sünnituse ajal mõõdetakse mul veresuhkrut, siis seda ei tehtud. Võimalik, et kui oleksin sünnitustoas kauem aega veetnud, oleks nii olnud. KTG oli muidugi kogu aeg küljes, ma ei oska öelda, kas see on terve (ehk diabeedita) sünnitaja puhul ka nii.
  • Kõik läks hästi!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *