Korrastusblogi

Korrastuskunstist

Olen hea “hea koristaja” – koristamine ja korrastamine on mulle meeldinud, see pole minu jaoks tüütu kohustus vaid mõnus ajaviide. Ometi olen ka natuke asjade koguja – küll kuhjuvad raamatud, riided (eriti riided!), meik, failid, tööasjad (paberid ja to-do-listid). Paar korda aastas tegin (teen ka praegu) küll korraliku kapipuhastuse (riideid ja jalanõud lähevad kogumiskastidesse), kuid isegi kui ruumi tuleb juurde, täitsin need varsti uute ostudega ning kord läheb mingi aja pärast käest, kapid-sahtlid sassis ning endal seetõttu rahutus sees. See, miks me asju ostame ja nii meeletult tarbime, on muidugi teine teema, mida lahkan mõnes teises postituses.

Kõik oma nn korrastamis- ja koristusoskused olen saanud kodust – ilmselt voldite ka teie pesu, pesete põrandaid ja teete süüa samamoodi nagu teie vanemad ja vanavanemad. Paar aastat tagasi lugesin Marie Kondo raamatut “Jaapani korrastuskunst”. Eks selliseid korrastamise-infomaterjale on palju: erinevad netileheküljed, mõned raamatud, isegi hoardimise-telesari (kuivõrd seda nüüd korrastamise õppematerjaliks nimetada saab), KonMari meetodi osas mul erilisi ootusi polnud. Olles nüüd ise paar aastat Jaapani korrastuskunsti põhimõtteid jälginud, võin öelda, et see sobib mulle ja kui järjepidev olla, toimib hästi.

KonMari korrastamise põhimõte on lihtne: korja teatud kategooria esemed kokku, vaata asjad läbi, jäta alles need, mis sulle rõõmu toovad (spark joy!) ja vali neile koht. Samuti saab raamatust nõu, kuidas teatuid esemed on kõige parem hoiustada (nt riideid voltida).

Kui varem olin korrastanud elamist tubade/kappide järgi, siis parem on tõesti hakata asju vaatama kategooriate kaupa. Näiteks asetad kõik oma riided (lubatud on “vahele jätta” pesus olevad esemed) voodi peale ja hakkad neid ükshaaval läbi vaatama – asjal, mis sulle enam rõõmu ei too, tuleb lasta minna. Kuna esialgu tundus mulle kogu oma garderoob läbi vaadata liiga suur ülesanne (kartsin, et jätan pooleli), hakkasin pihta tasapisi: alustasin sokkide sorteerimisest. Siis võtsin edasi aluspesu, särgid, seelikud, püksid, jalanõud jne. Seejärel leidsin asjale kindla koha – sokid sokisahtlisse, teksad teksariiulile jne jälgides KonMari voltimis- ja hoiustamissoovitusi. Tundub lihtne ja on ka, võib-olla välja arvatud siis, kui sul on probleem asjade lahtilaskmisega. Oluline märklause KonMari juures on ka “igal asjal on oma koht“. Mis korras, ei lähe kunagi sassi.

Esemed, mis mulle enam rõõmu ei too, olen tavaliselt viinud kogumiskasti, uuskasutuskeskusesse või müünud maha (seda pigem vähe – mul ei ole aega sellega tegeleda). Mul ei ole raske asjadest loobuda, mul on raske neid mitte juurde osta. Olen ses osas kõvasti paranenud, kuid arenguruumi on.

Jaapani korrastuskunsti jälgides olen aru saanud, et kui kodus on asjad korras, on ka mõtted (paremas) korras. Asendustegevusi on oluliselt vähem. Noh, näiteks on vaja teha arvutis mingi tööasi ära. Aga kuna seda eriti ei taha teha, siis hakkame asju edasi lükkama ja leiame muid tegevusi, näiteks koristamine. Kui igal asjal on oma koht, siis selline viivitamine väheneb, vähemalt minu elus. Ja kui laiendada spark-joy teemat kogu oma elukorraldusele – nt ka sotsiaalmeediale – on ilmselt elu ja mõtted veel paremas paigas.

Eks mõne inimese jaoks on raske alustamine, aga samm-sammult korrastamine on ka võimalik. Kui ikka tahta, et kodu korras oleks, leiab ka võimaluse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *