Korrastusblogi

Me elame muuseumides

Olen terve oma elu elanud korterites. Olgu, 6 aastat elasin ülikooli ühiselamus, kuid kodu on mul olnud ikka korteris. Vahet pole, kui palju ruumi korteris on, on alati kitsas. Kitsas, sest asju on palju. Lisaks tubadele on täis tuubitud ka kelder ja rõdu. Sest kus sa ikka hoiad neid 50 mitte kasutuses olevat lillepotti. Äkki läheb kunagi vaja.

Mäletan üpris varajasest lapsepõlvest ühte keldrikoristuspäeva. Mu ema ja vanaema läksid tülli, sest ema soovis mingeid sõjaaegseid sukkpükse ära visata. Vanaema ei lubanud. Äkki läheb vaja. Ühte riidekasti oli rott ära surnud, selle võis suure draama saatel ära visata. Head asjad, mida kunagi võib vaja minna, läksid raisku. Mõned aastad hiljem stsenaarium kordus.

Minu päritolukodus on alati palju asju olnud. Peamiselt riideid, jalanõusid, kotte, kodutekstiili ja raamatuid. Minu vanaema ja ema on elanud ajal, kui midagi saada polnud. See varjatud teema elab emas ja tegelikult ka minus edasi. Näen, et paljudel tuttavatel on sama probleem – asju on liiga palju. Äkki läheb kunagi vaja.

Näited äärmustest – ühe vanainimese pööningul on eelmisest remondist seinalt võetud tapeet alles. Ei saa raisku lasta. Tõsijutt – nagu muuseumis. Samas on mul üks sõbranna, kes müüs esimesel võimalusel oma lapse vankri maha. Paari kuu pärast ta muidugi kahetses, sest laps polnud poole aastanegi.

Tundub, et meil kõigil on mingi “varukoht”, kuhu asju panna. Voodi alla kohvrisse. Rõdule. Keldrisse (klassika!). Maale. Paar suve tagasi hävitasime ämmaga maalt 30 aastat vanu riideid. Asjad viidi maale, sest äkki on kunagi vaja.

Probleem pole asjade omamises, vaid nende juurde tekkimises ning vana lahtilaskmises. Ei taha elada muuseumis. Aga kuidas?

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *