Pärast esimest arstivisiiti olin omadega täitsa läbi – pidev iiveldus ja nõrkus tegi oma. Mäletan, et Qvalitasest (olin seal arvel) kõndisime koju tavapärase 10 minuti asemel 40 mintsa, jõudu lihtsalt polnud. Järgmised kaks nädalat möödusid samas vaimus – iiveldus, oksendamine, seedeprobleemid, isutus. Pärast rasedusest teadasaamist hakkasin võtma eeskujulikult rasedusvitamiine, kuid nüüd tundus mulle, et need süvendavad mul seda paha-olekut. Päevadel, kui olin unustanud tabletti võtta, oli iiveldus pisut väiksem. Googeldades leidsin nii Eesti kui välismaa foorumitest postitusi, kus naised väitsid, et vitamiinid võivad tõesti iiveldust rängemaks muuta. Seega lasin endale apteegist tuua foolhappe tabletid ja võtsin esimesed 12 nädalat neid. Enesetundes muutusi ma ei täheldanud, halb oli ikka. Mul tekkis masendus – midagi ei saanud teha ega süüa. Lootsin, et läheb paremaks – maagiline 12. nädal (mil kõik peaks ju paremaks minema) hakkas lähenema. Mõni õhtu oli iiveldus nii jube, et nutsin mehe kaisus (muide, nutmine ka ei aidanud 😉 ).
7. rasedusnädala lõpus võtsin end kokku ja käisime mehega teatris. Meile oli jõuludeks kingitud etenduse “Köster” piletid. See käik oli suur eneseületus. Terve etenduse aja oli mul üpris halb olla, iiveldust püüdsin leevendada Mentosega. Etendus mulle muidu meeldis, kuid parema enesetundega oleks ma tükki rohkem nautinud. Kui lõpuks koju jõudsime, oli väga nõrk tunne. Vetsus käies märkasin vähest roosakat voolust. Minu esimene mõte – no nüüd on kõik läbi. Rääkisin sellest mehele, kes rahustas mind maha sõnadega: “Kallis, see on täiesi normaalne”. Tõesti, internetis ja rasedusraamatutes on kirjeldatud sel perioodil vähest veritsust normaalsena. Kuna rohkem sellist voolust ega valusid ei esinenud, ei hakanud ma EMOsse pöörduma. Pealegi pidin paari päeva pärast minema uuesti arsti juurde. Arst arvas, et selline roosakas voolus ei tähendanud midagi. Ultraheli näitas nüüdseks (8+2) lootel, kes nägi välja nagu lumememm, ilusat südametööd. Sain uue visiidiaja, seekord ämmaemanda juurde 10. nädalaks – lubati võtta vereproov. Iivelduse vastu ravi ei saanud.
10+0 võeti mult vähemalt 5 katsutit verd, tehti UH (kõik korras!), täideti raseduskaart ning pandi aeg I trimestri ultraheliuuringuks Tartu Ülikooli Kliinikumi (Qvalitases selliseid uuringuvõimalusi ei ole). Iiveldus polnud selleks ajaks paremaks läinud, kuid ravi selle vastu ei saanud. Oksendasin “ainult” hommikuti ning toit ja vesi püsis mul ju sees ka. Ämmaka juures kaaludes avastasin, et olen u 5 kilo kaotanud. Jätkasin haiguslehega.
Märtsi alguses käisime koos abikaasaga TÜKis ultrahelis. Uuringut teostas dr Asser, kes jättis väga asjatundlikku ning meeldiva mulje. Loote mõõdud olid kõik korras – minu stressitase langes kohe, kui kuulsin NT-mõõtu (ehk kuklavoldi suurust) 1,7 mm. Arst kommenteeris, mida ta ekraanilt näeb ja tihti kõlas lausete lõppu “… see on normaalne”. Loote vanust korrigeeriti kahe päevaga (12+2 asemel oli 12+4), tähtaeg 22.09. Seega oli kõik korras, välja arvatud minu enesetunne. Jätkuvalt oksendasin igal hommikul (mõnikord lihtsalt maomahla) ning iiveldus oli pidev. Haigusleht jätkus.
Kokkuvõtteks:
Kaaluiive: -5kg
Isud: hea meelega sain süüa magusat, nt küpsist, saia. Õnneks sain süüa ka puu- ja köögivilju.
Tervis: iiveldus, lõhnatundlikkus (kohvi lõhn – väkk!), oksendamine, seedeprobleemid, korra nädalas tugev peavalu.
Emotsioonid: masendus, kurbus, samas ka elevus.
