Olen hea “hea koristaja” – koristamine ja korrastamine on mulle meeldinud, see pole minu jaoks tüütu kohustus vaid mõnus ajaviide. Ometi olen ka natuke asjade koguja – küll kuhjuvad raamatud, riided (eriti riided!), meik, failid, tööasjad (paberid ja to-do-listid). Paar korda aastas tegin (teen ka praegu) küll korraliku kapipuhastuse (riideid ja jalanõud lähevad kogumiskastidesse), kuid isegi kui ruumi tuleb juurde, täitsin need varsti uute ostudega ning kord läheb mingi aja pärast käest, kapid-sahtlid sassis ning endal seetõttu rahutus sees. See, miks me asju ostame ja nii meeletult tarbime, on muidugi teine teema, mida lahkan mõnes teises postituses. Kõik oma nn korrastamis- ja koristusoskused olen saanud kodust – ilmselt voldite ka…
-
-
Me elame muuseumides
Olen terve oma elu elanud korterites. Olgu, 6 aastat elasin ülikooli ühiselamus, kuid kodu on mul olnud ikka korteris. Vahet pole, kui palju ruumi korteris on, on alati kitsas. Kitsas, sest asju on palju. Lisaks tubadele on täis tuubitud ka kelder ja rõdu. Sest kus sa ikka hoiad neid 50 mitte kasutuses olevat lillepotti. Äkki läheb kunagi vaja. Mäletan üpris varajasest lapsepõlvest ühte keldrikoristuspäeva. Mu ema ja vanaema läksid tülli, sest ema soovis mingeid sõjaaegseid sukkpükse ära visata. Vanaema ei lubanud. Äkki läheb vaja. Ühte riidekasti oli rott ära surnud, selle võis suure draama saatel ära visata. Head asjad, mida kunagi võib vaja minna, läksid raisku. Mõned aastad hiljem stsenaarium…