Rasedus,  Tervis

Glükoositaluvustest ehk GTT TÜKis

16. aprilli hommikul läksin värisevate jalgadega glükoositaluvustestile. Olin paar päeva enne teinud GTT kohta uurimistööd ja aru saanud, et see on üks tülgastav protseduur. Võimalik, et uurisin valedest allikatest, kuid ühtegi positiivset või neutraalset tagasisidet ma ei leidnud. GTT näidustus oli minu puhul kõrge veresuhkru näit 10. nädalal võetud vereproovist. Täpsemalt saab rasedusdiabeedist ja GTTst lugeda TÜKi infolehelt siit.

GTT protseduur nägi välja selline:

  • Eelmisel õhtul sõin-jõin viimati kell 20. Netist võib leida vastuolulist infot selle kohta – kellel ämmakas lubas juua, kellel mitte. Mind instrueeriti paastuma 12 tundi enne testi.
  • Kella kaheksaks läksin TÜKi naistekliiniku sünnituseelsesse osakonda. Kodus oksendasin enne maomahla ja üleüldse jube halb oli olla. Kaasa võtsin vahetusjalanõud (ei olnud lõpuks vaja), ajakirju, juua ja süüa hilisemaks.
  • Testi tegemist ootasime neljakesi. Kõhtude järgi tundus, et mina olin ainuke, kes suunati testimisele I trimestril. Mind kutsuti protseduuride tuppa, kus võeti veeniverd ning tutvustati lühidalt testi korraldust. Kiirelt määrati ka glükomeetriga veresuhkru väärtus – kui see oleks olnud üle 7.0 mmol/l, jäänuks testimine katki ja koheselt oleks diagnoositud diabeet. Minu number oli 5.4 mmol/l, mis on lubatust kõrgem. Verd võtnud ämmakas andis lootust, et mõnikord on laborist tulnud näit madalam, glükomeeter ei pruugi olla kõige täpsem. Korraks tekkis küsimus, et miks üldse testiga edasi minna.. kuid mis vaja, see vaja.
  • Ämmakas andis topsi külma glükoosijooki ning pakkus, et segab vedeliku sisse natuke sidrunhapet, mis muudaks selle pisut hapumaks. Maitsesin jooki ja palusin natuke sidrunhapet. Jook käes, saadeti mind istuma teiste juurde koridori nn puhkealale tugitooli istuma. Jook tuli ära juua 5 minutiga. Vedelik oli magus, maitses nagu eriti magus Sprite, ainult tekstuur oli siirupisem. Jook läks minul normaalselt alla, see ei ajanud mul juues südant pahaks. Lihtsalt oleks tahtnud veel vett peale juua, sest noh.. nälg ja janu oli.
  • Ootasin tunnikese (lugesin internetist uudiseid ja kirjutasin mehega) ning läksin verd andma uuesti. Vahepeal oli mulle välja prinditud allkirjastamiseks nõusolekuleht (et ma ikka luban ennast torkida) ning sain oma andmed üle kontrollida. Enesetunne oodates oli normaalne.
  • Ootasin veel tunnikese (lugesin ajakirja ja kirjutasin mehega) ning läksin veel verd andma. Enesetunne oodates oli normaalne, kuid nälg ja janu oli suur ning muutus kergelt väljakannatamatuks. Vahepeal oli laborist tulnud esimese vereproovi vastus – veresuhkrunäit oli 6.0 mmol/l. Seega olin juba testi lõpuks saanud rasedusdiabeedi diagnoosi. Olin üllatunud, et glükomeetri ning labori näit erines päris palju. Küsisin hiljem erinevate ämmakate käest, kas see on normaalne – väidetavalt on.

Õhtul nägin digiloos GTT tulemusi. Minu näidud olid järgmised:

  • Tühja kõhu veresuhkur 6.0 mmol/l (lubatud kuni 5,1 mmol/l)
  • Veresuhkur 1 tund pärast glükoosi joomist 8.4 mmol/l (lubatud kuni 10,0 mmol/l)
  • Veresuhkur 2 tundi pärast glükoosi joomist 8.6 mmol/l (lubatud kuni 8,5 mmol/l)

Nagu näha, oli kaks näitu üle lubatud piiri. Kahtlane tundus mulle ka see, et viimane number oli kõrgem kui keskmine. Seega näitas GTT, et mingi jama mul suhkrute ainevahetusega on. Järgmisel päeval helistati haiglast ning anti teada, et mul on rasedusdiabeet. Helistaja oli esialgu küllalt nipsakas, kuid leebus pärast seda, kui ütlesin, et olen oma veresuhkru väärtustega kursis ja diagnoosist juba teadlik. Mulle anti aeg 2. maiks diabeediämmaemanda vastuvõtule. Kui küsisin, kas pean pidama toitumispäevikut või muutma oma toitumist, öeldi, et pole vaja. Tundus veidi kummaline, mõtlesin ja eeldasin, et peaksin oma toitumist kohe jälgima hakkama, et lootele võimalikult vähe kahju tekitada ning riskid madalana hoidma.

Välismaa foorumitest lugesin, et mujal maailmas (ja tundub, et ka meil) ei võta kõik rasedad GTT-le saatmist tõsiselt. Suurbritannias on suur probleem, et naised lihtsalt ei lähe testimisele. See on kurb, sest rasedusdiabeedi võimalikud komplikatsioonid on tõsised. Kui arst määrab GTT, tuleb seal ikka ära käia, mitte (nagu mõni perekooli kägu mainib) “lähtuda sisetundest”. Lõpuks oli mul hea meel, et sain oma rasedusdiabeedist varakult teada (tavaliselt tehakse GTT II rasedustrimestril) ning õppisin sellega (enamasti) toime tulema.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *