Tervis

Rasedusdiabeet, vol viimane

Esimene osa siin. Teine osa siin.

Võtan oma rasedusdiabeedi (RD) teema nüüd lõpuks kokku. See ei ole soovituspostitus, tegemist on minu kogemusega: mis sobis mulle, ei pruugi sobida sulle. Minul läks võrdlemisi kergelt.

Eelarvamustest vabanemine

Esimene asi, mida ma endale tagasivaatavalt pärast RD-diagnoosi saamist ütleks, on: su elu ei ole läbi! Olin ju lugenud internetist õudusi kokku – midagi (ma ei mõtle siin magusat, vaid üldse mitte midagi) süüa ei lubata, kogu aeg pahandatakse, kaalus võtad juurde 100 kilo ning ravimeid peab ka manustama. Lisaks veel hirm loote arengu ja kaalu pärast. Tegelikult polnud asi nii – mina kogesin asjalikku ja toetavat nõustamist. Muidugi peab ise pingutama ja enesekontrolli kasvatama, kuid mingit ülbitsemist või märgistamist meditsiinitöötajate poolt ei tajunud. Foorumitest lugesin, et päris paljud rasedad pahandavad, et neid GTT-le saadetakse. Olen aru saanud, et välismaal on see veel suurem probleem, naised lihtsalt ei lähe end testima, sest arvatakse, et teema on “ülespuhutud” või “normid on laest võetud”. Jällegi, RD võib osutada mittediagnoosimisel väga ohtlikuks, kuid seda on võimalik kontrolli all hoida.

Teine asi, mida ma endale ütleks: see ei ole sinu süü! Minu hormoonid reageerisid rasedusele lihtsalt nii: meeletu iiveldus, midagi süüa ei saanud, muidugi väljendus see ka suhkrute ainevahetuses. Lugesin RD UK foorumist, kuidas päris paljud meditsiinitöötajad hakkavad rasedusdiabeetikult uurima tema päritolu kohta: RD esineb rohkem afroameeriklastel, hispaanlastel, lõuna-aasialastel jt. Põhjuse otsimisse ei saa kinni jääda, sa võid olla 20aastane supervormis või üle 35aastane ülekaaluline tulevane ema, RD võib sul ikka tulla/olla.

Toitumine

Nagu ma varem kirjutasin, sain oma veresuhkru taseme kontrolli alla toitumisega. Esimesed nädalad pidasin ranget toitumispäevikut ja mõõtsin 4 korda päevas veresuhkrut. Nii sain aru, kuidas teatud toidud mulle mõjuvad. Mina võisin süüa mõõdukalt puuvilju ja marju. Sain süüa vähendatud suhkrusisaldusega jäätist, mis mulle hakkas väga maitsema. Maiustasin ka steviašokolaadiga.

Veresuhkrut tõstsid igasugused saiakesed ja muud ostetud kondiitritooted. Tegin raseduse ajal ise paar korda kaneelisaiakesi ning kringlit, kuid suhkrut lisasin taignasse väga vähe. Maitses suurt erinevust polnud. Samuti sõin pannkooki ja vahvlit, kuhu olin suhkrut lisanud sutsuke. Need toidud ei tõstnud mu suhkrunäitu. Uurisin päris palju erinevates välismaa diabeetikute lehtedelt maiustuste retsepte, aga nende valmistamiseni ma ei jõudnud. Enamus retseptid olid kahtlaste toorainetega – küll mingid pulbrid (nt piimapulber, munapulber) ning suhkru asemel lihtsalt mingi suhkruasendaja, mida ei soovitata kasutada. Minu diabeediämmakas kiitis suhkru vähendamise strateegia heaks, samuti soovitas ta igasugustest jogurtitest/kohupiimakreemidest loobuda. Parem alternatiiv on osta maitsestamata jogurtit ning lisada sinna magusaks hoopis banaani (mis on universaalne magustaja) ja marju. Kohupiimakreemi olin nagunii teinud kodus aastaid ise (nn tavaline kohupiim, hapukoor, pisut suhkrut).

Diabeediämmakas soovitas eelistada kodus tehtud toitu. Söögikohtade toidud võivad tehtud olla igasugu jamaga (nt tärklis, suhkrud vms), mis ka minu veresuhkrut tõstis. Ettevaatlik tasub olla igasuguste mahladega, sh ka endatehtud morssidega. Kõige parem on juua vett või taimeteed.

On okei vahepeal natuke patustada. Ikka võib käia väljas söömas või võtta paar ampsu šoksi, kuid kõik peab jääma mõistlikkuse piiridesse.

Emotsioonid

Alguses oli väga raske. Raseduse algus möödus eriti keeruliselt, halb enesetunne ei lasknud mul eriti olukorra üle rõõmustada, vaid muutis hoopis ärevaks. Pärast RD diagnoosi saamist oli peamine süütunne – et mida ma siis sõin, et veresuhkur nii paigast läks. Eks tegemist oli kriisiga ja kõik sellega kaasnevad emotsioonid (eitamine, esimene abiotsimise etapp, põhjas käimine jne) tuli läbi elada. Aitas asjaliku info otsimine (alustuseks kas või wikipedia artikkel) ning sellest rääkimine oma mehega. Mehe toetus oli väga olulisel kohal, ta lohutamine oli mõnikord väga vajalik.

Vahel tundsin end ka päris ärritatuna. Kuna diabeet on kahjuks tänapäeval küllalt levinud diagnoos, olen alati eeldanud, et kõigil on mingid baasteadmised sellest olemas. Eks tuttavad ikka kohatuid küsimusi küsisid, see on okei. Veidike vihaseks ajas mind mu oma tädi suhtumine. Tal on olnud diabeet u 15 aastat ning ravib end insuliiniga, mõtlesin, et on hea temaga arutleda sel teemal, aga ma sain temalt kõige absurdsemaid toitumisnõuandeid. Teine, kes üldse “matsu ei jaganud”, oli mu ämm. Ta arvab siiani, et kui magustoidu vahel on hapu moos, siis see veresuhkrule ei mõju. Korduv selgitamistöö ei ole aidanud, aga mis seal ikka – mul on hea meel, et tal pole diabeediga kokkupuuteid olnud.

Tegelikult võiks olla ka Eestis normaalne foorum rasedusdiabeetikutele, kas või FB grupp, kus saaks nõu küsida ja oma kogemusi jagada. Minul oleks sellest päris palju abi olnud. Lõpetuseks annan siiski ühe soovituse (kuigi ma lubasin seda mitte teha): ole mõistlik! Toitu tasakaalukalt, liigu ja puhka piisavalt ning väldi stressi. Siis on kõik tervisemured palju väiksemad!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *