Uncategorized

Raseduse jälgimine -16.-28. nädal

17. nädala ämmaemanda visiidi ajaks mu enesetunne oluliselt paranenud polnud: oksendasin igal hommikul maomahla, nõrkus suurenes. Abikaasa vedas mind korra päevas 15 minutiks maja kõrval olevasse parki jalutama (peamiselt küll istusime), et ma ikka päikest näeksin ja värsket õhku saaksin. Paaril korral hakkas õues halb: õhk sai otsa, pea läks ringi, süda kloppis, külm higi. Ämmakas ütles, et see on normaalne: keha kohaneb suureneva vere hulgaga. Võimalik, et minu puhul oli tegemist ka ärevusega (kirjutan sellest mõnes hilisemas postituses), meenutavad need sümptomid hoopis ju kergemat paanikahoogu.

Related image

9. mail käisin TÜKis II trimestri ultraheliuuringul ehk nn loote anatoomia UH-s. Nagu ikka, olin üpris närvis, aga polnud põhjust – kõik läks väga hästi. Uuring kestis u 15 minutit, arstiks oli taas dr Asser. Sarnaselt I trimestri UH-le kommenteeris arst ekraanil toimuvat päris põhjalikult. Esialgu ei näinud ta tita ülahuult hästi, beebil olid käed ees, kuid lõpuks sai suu kenasti üle vaadatud ja normaalseks tunnistatud.  Ühel hetkel küsis arst, kas soovime lapse sugu teada ning kuulnud vastuseks “jah”, teatas ta õhinaga, et tegemist on kindlasti poisiga. Abikaasa ütles, et tita paistis ekraanilt minu moodi olevat.

Esimesi beebi liigutusi tundsin u 15.-16. nädalal. Ma esialgu ei saanud aru, et need on liigutused, arvasin, et küllap mõni närv või soolikas. Liigutused muutusid üha tihedamaks ning UH ajal sain kinnitust, et need tundmused on tõesti beebi siputamine. 20. nädala paiku sai ka mees beebi löökidest osa.

Järgmisel ämmaka vastuvõtul vaadati veel uuringu tulemused üle, kõik kiideti heaks. 24. nädala visiit oli juba nagu “päris”: kuulati lapse südamelööke, mõõdeti kõhuümbermõõtu ja emakapõhja kõrgust, vaadati üle uriiniproov ning vererõhk. Kõik oli korras, ka minu enesetunne hakkas paremaks minema. Tundsin vahel küll iiveldust, kuid selline pidev jube enesetunne kadus. Tasapisi hakkas tagasi tulema ka söögiisu. Arst lasi mõõta minu hemoglobiini taset, kuna sel ajal hakkavat see rasedatel langema. Sain kohe tulemuse teada – 101 g/l! Norm on 120- 160 g/l, seega sain peale rauaasendusravi. Võtsin esialgu Retaferi, kuid asendasin selle hiljem Tecnoferi vastu. Ravi ei edenenud – järgmisel verevõtul oli näit paranenud, kuid siiski liiga madal (105 g/l). Ämmakas ütles, et kuna ma ei saanud pool rasedust eriti midagi süüa, pole ime, et rauatase madal on. 10. nädalal võetud veres oli hemoglobiin 137 g/l, langus oli suur.

Kuna kerge nõrkus jätkus, olin haiguslehel juunini, siis läksin töölt puhkusele. Seega käisin viimati tööl 24. jaanuaril ning olin kogu ülejäänud aja rasedus-sünnituspuhkuseni haiguslehel või puhkusel. Lootsin ja eeldasin veel mitterasedana, et lapseootuse ajal olen aktiivne, teen trenni ja jõuan käia kenasti tööl. Taaskord õppetund – asjad ei lähe nii, nagu plaanitud.

Kokkuvõtteks:

Kaaluiive: kaal seisis,-7 kg

Isud: magus, rämpstoit, värsked marjad

Tervis: kerge iiveldus, lõhnatundlikkus, jõuetus, nõrkus

Emotsioonid: elevus ja ärevus (ärge lugege perekooli!), rõõm

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *