Uncategorized

Sünnitusjärgne osakond

Esimene päev, 24.09

Niisiis, esmaspäeva varahommikul sünnitasin ning u 10ks saime perepalatisse. Sealne ämmakas soovis õnne ja utsitas meid mehega puhkama, kui lapsega vaja käia kuskil, siis antakse teada. Väsimus oli meeletu, aga me ei suutnud magada. Emotsioone oli palju, adrenaliin veel möllas ning vaja oli last imetleda. Mingi hetk käis mees temaga protseduuride toas, kus mõõdeti poisi veresuhkur (korras!) ning näidati ette peamised hooldusvõtted. Mina olin terve aja voodis pikali, suhtlesin õnnitlejatega ning imetasin last. Kuna mul oli aneemia, öeldi juba ette, et hommikul tullakse verd võtma. Soovitati ikka vetsus käia ning korralikult süüa. Beebi rütm oli nagu vastsündinutel ikka: söömine, natuke ringivahtimist, magamine, kakamine, söömine jne. Peamine mälestus haiglapäevadest oligi ikka pidev lapse imetamine. Ämmakas ütles, et aneemia tõttu võib piima tulek viibida.

25.09

Teine päev algaski verevõtuga. Hommikusel arsti-ämmaka visiidil anti mulle teada, et hemoglobiin on 75 ning soovituslik on vereülekanne (näiduga 70 tehtavat arsti sõnul kindlasti). Mina esialgu keeldusin sellest, mõte sellest tundus nii vale: kellegi teise veri minu soontes! Kõik muud näitajad olid mul korras, kuid olin väga väsinud ning noh.. nagu oleks kolki saanud. Kõik lihased-liigesed olid valusad. Liikuda oli nagunii veits keeruline ning valus, kuid sain hakkama. Terve päev möödus taas imetades, mees käis lapsega protseduure tegemas ning asjatas temaga hoolega. Mina olin ikka väga jõuetu, keerasin voodis ainult külge. Vahepeal vaatasime telekast paavsti vastuvõttu ning dok-filmi imetamisest (seda sai ikka 6-7 korda nähtud). Mu sünnituse vastu võtnud ämmakas käis meid veel vaatamas ning soovitas vereülekande teha. Ta ütles, et hemoglobiini normaliseerumine võib aega võtta mitu kuud, kuid lapse eest on vaja hoolitseda. Tõesti, ma ei jõudnud teda isegi tõsta. Pärast paaritunnist kaalumist ning info lugemist palusin ämmakalt ikkagi vereülekannet. Sel päeval oli mul ülitubli ja -hoolas ämmakas, mul on tunne, et ta enamiku aja oligi minuga tegelemas. Õhtupoolikul sain kaks kotti verd enda omale lisaks. Kui tavaliselt viiakse vereülekande protseduuriks intensiivravisse, siis mina sain olla õnneks oma perepalatis. Kohad olevat täis olnud. Mulle see sobis, beebi istus enamiku aja rinna otsas. Õhtul tekkis mul väike palavik, kuid hommikuks oli see läinud. Jälgiti mind hoolega. Enesetunne läks koheselt paremaks ning ämmaka sõnul peaks üks verekott tõstma hemoglobiini u 10 ühiku võrra.

26.09

Jumal tänatud, et lasin vereülekande teha! Järgmisel päeval oli hemoglobiin 96. Arsti ja ämmaka visiidi ajal öeldi, et kui kõik on lapsega korras, saame koju. Ma nii tahtsin koju! Ämmakas vaatas minu üle, ütles, et kõik on korras ja paranen ilusti. Hiljem küll selgus, et mul oli kerge põiepõletik tekkinud ning arst instrueeris mind AB-ravi osas. Lapsega käisime lastearsti juures, öeldi, et kõik korras, v.a bilirubiini tase, mis oli natuke kõrgenenud (240, 270 vajab ravi). Arst lubas meid koju tingimusel, et tuleme reedel lapsega kontrolli. Laps sai vaktsiini ning võisimegi koju minna.

Appi kui hea oli kodus olla! Eks keha oli valus ning füüsiliselt raske, kuid nii mõnus oli kodus olla. Reedel käisime perekeskuses poisi bilirubiini mõõtmas, mis oli normaliseerunud. Samal päeval käisid titat vaatamas ka meie vanemad, kes olid temast vaimustuses.

Kokkuvõtteks:

  • Perepalatis oli väga mõnus. Ma ei oleks saanud hakkama ilma meheta – tema tegeles peamiselt lapsega, sest ma ise olin nii hädine. Olime perepalatis esmaspäeva hommikust kolmapäeva lõunani. Kokku läks maksma 90 eurot.
  • Kogu personal oli väga tore. Siiski oli väike tõrvatilk viimasel päeval last vaktsineerinud ämmaka suhtumine. Tegemist oli vanema tädiga, kes tegi oma tööd hästi ja meisterlikult, kuid tema suhtlemisstiil oli pisut ülbe ja vastik. Meid kutsuti kähku vaktsineerima ning laps ei jõudnud enne süüa, seega oli ta pisut viril. Saime pahandada, et lapsel pole sokke jalas (muide, haigla beebiriiete seas sokke ei eksisteeri, on pluusid ja sipukad) ning jalad on jahedad. Selle viriniga ühines ka laborant, kes tuli sõeltesti jaoks lapselt verd võtma. Ta ei saanud verd kuidagi kätte ja laps röökis, mis muutis tema töö raskemaks. Lõpuks sai veri võetud, laps rahunes ning laborant ka. Kui mees küsis ämmakalt, kas peab tita käe varrukast välja võtma, nähvati üleoleva tooniga (sorry, no ei oska seda hinnanguvabalt kirjeldada) vastuseks “muidugi, mida te siis arvate, ega ma süstin õlavarde!”. Midagi see tädi rääkis mehega veel söömisest ja tuli jälle sellise üleoleva tooniga “järelikult pole emal piisavalt piima!”. Noh, ma olin seal kõrval, oleks võinud siis mulle seda öelda. Tal oli muidugi õigus, mul polnud piisavalt veel piima, sest ma sünnitasin kaks päeva tagasi! Jah, ma olen õrnuke ja võtsin ehk liiga südamesse, see “pole piisavalt piima” kummitas mind väga pikalt. Aga jällegi, muu personal oli tore, olin kogu teenusega rahul.
  • Arvestama peab, et iga ämmaka soovitused võivad pisut erineda. Nt imetamise kestvuse osas sain erinevaid juhiseid (10+10 min, 20+20 min, nii kaua kui laps tahab, anda ainult ühte rinda).
  • Vereülekanne tegemine oli ainuõige otsus. Tänu sellele oli mul rohkem jõudu ning taastusin kiiremini.
  • Veresuhkru näit oli korras.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *