Uncategorized

Tantsupidudest

Alustasin selle postituse kirjutamist u kuu tagasi, kuid kuidagi ei jõua siia kirjutama. Soov on, mõtted on, aga aega pole. Mis seal ikka. Kuigi laulu- ja tantsupidu on ammu läbi, tahan siiski kirja panna oma meenutused.

Esimest korda käisin tantsupeol 1997. aastal, pärast teist klassi. Tegelikult ma ei tahtnud üldse tantsupeole minna ega rahvatantsu trenniski käia – oli selline pealesurutud värk mu ema poolt. Muidugi oli toredaid aegu ja ägedaid kaaslasi ning sõpru, kuid tegelikult olid need 9 aastat, kui ma trennis vastumeelselt käisin, üks piin. Nüüd ma oskan muidugi hinnata tantsu füüsilist kasu ja ega mu trennikaaslased ka kõige jobumad polnud, aga eks see ole mulle endale lapsevanemana õpetuseks, mida selline vastumeelsus teha võib. Igatahes, tantsupeole sõitsime Võrust rongiga. Siis oli vist traditsiooniks, et rong korjab kõik tantsulised peale. Jõudsime kohale päris hilja, ööbisime Reaalkooli klassiruumis, kus lauad olid kruvitud põranda külge. Mäletan, et see oli saatjate meelest suur skandaal, et pidime pooleldi laua all magama. Endal oli küll põnev ja lahe. Koolis oli vist just remonditud WC ja meie tantsurühma tüdrukud kõik mõtlesid, mille jaoks see bidee on.. 😀

Järgmine tantsupidu oli 1999.aastal. Oli hästi kuum ja sain päiksepiste, niiet tantsisin ainult ühel etendusel. Ei olnud tore. 2002. aasta peol käisin ka.. mäletan, et meil oli rätikutega tants. Ostsin endale Welcome to Estonia särgi ja ühes kingapoes läks mul süda pahaks.

Viimane tantsupidu minu jaoks oli 2004. aastal. Siis olime kõik juba varateismelised, tantsud olid üpris hingelised ja ilusad. Tore oli ikka, aga ma tundsin ennast kogu aeg ebamugavalt. Küllap need mingid emotsionaalsed “kasvuvalud” olid, selle üle ma pikemalt juurdlema ei hakka.

Tegelikult tahan jõuda hoopis selleni, et minu pere on kogu aeg ülistanud ikka tantsupidu, laulupidu on olnud tagaplaanil. Samas tundub, et eestlastele on rohkem oluline just laulupidu – oleme ju end vabaks laulnud nii 150 aastat. Mu ema on igipõline rahvatantsija ja temaga tantsupidu on päris naljakas vaadata, sest (lugemisel mõtle koomiline aspekt juurde):

  • tantsimise kvaliteet pole ikka see, mis varem. Küll on kõverad rivid, labajalg liiga sirge jalaga tantsitud või käed liiga lõdvalt rusikas.
  • riided on hooletult seljas. Vöö liiga lõdvalt, sõlg liiga madalalt. Laulupidudel on muidugi riietamisfopaasid eriti palju – lauljad ei oska end rahvariietada õigesti.
  • naistel on soengud peas ja meik näos. Rahvariiete juurde ei pidavat käima soeng ja meik. Minu meelest on punane huul täitsa ilus noortel neidudel, aga ma ei tunne rahvariideetiketti ka.

See pole veel kõik.. Kui mu vanaema elas, rääkis tema pikalt, et tantsijaid alahinnatakse, sest tantsijad teevad proove nädal aega. Päevad on pikad (mäletan isegi mingeid 12-tunniseid päevi), trotsitakse kõiki ilmastikutingimusi ning varem (nüüd ma arvan, et pigem mitte) võis saada ka juhi käest veidi sõimu. Lauljad seevastu harjutavad päeva või paar ja mis see ikka füüsiliselt olla saab. Paljud lauljad ju ei õpi sõnugi pähe. Samas, kui peod on läbi ja ülekanded lõppenud, nutsid mõlemad paar heldimuspisarat ja tõdesid, et küll on ikka ilus 😀

Vot. Naljaga öeldes on mulle terve elu sellist rahvatantsu-ajupesu tehtud. Sel aastal vaatasin päris hea meelega nii tantsu- kui laulupidu. Eks mõned hetked on küll tantsupidu vaadates kriitilised (I’m turning in to my mom!), kuid tore on ikka. Mul on hea meel, et olen käinud neljal tantsupeol, mis siis, et vastumeelselt. Praegu ma piirdun teleülekannetega ja salamisi ikka soovin, et tantsupidu rohkem PR-i saaks.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *